I was listening at work to various things on Youtube and happened on this song from Tool. Not my kind of stuff, but I liked their videos.

Anyway, towards the end of the song some odd thing happened. It’s like my selfawareness turned into its opposite. I no longer felt like a planet around which the Cosmos turns, or a spectator in a private theatre.

For several seconds I felt as if I had no substance and the music just flowed through me. There was power, but it wasn’t mine to control; nor did it control me. World’s, society’s problems were no longer mine to fix – I felt no guilt about them. History was just a series of events without purpose or meaning.

All in all, it was revolting! But at the same time a very fascinating and liberating experience. It was as if I was for a few seconds someone else.

Reaalsus ei sisalda ainuüksi mateeriast koosnevaid objekte, reaalsus on kõik, mis on tõsiasi – (was Tatsache ist). Seega ei sisalda see mitte ainuüksi kõik objekte, vaid ka kõiki objektidevahelisi suhteid ja kõiki kujutlusi objektide ja nendevaheliste suhete kohta (ja tegelikult veel palju enam asju, mida ma siin loetleda ei viitsi, n. negatiivsed omadused mida asjad ei oma).

Seega on reaalsuses olemas nii asjad, mida on võimalik mõõta (objektid), kui asjad, mida objektiivselt mõõta ei ole võimalik.

Tõde on millegi (n. märgi või märgijärjendi/lause) kooskõla reaalsusega. Nüüd, mõõtmise kaudu on meil võimalik saavutada tõeseid lauseid objektide kohta – objektide omadused on kvantiseeritavad. On olemas aga suur hulk reaalsust (müüdid, fantaasiad, tunded – mittemateriaalne osa), mis ei ole mõõdetav, seega mitte mingi ratsionaalse kriteeriumi alusel ka kvantiseeritav.

Ometi on mõõtmisteaduse (füüsika ja alajaotused) ning kvantiseerimisemetoodiga (matemaatika) autoriteet nii suur, et me tegeleme suure osa oma elust mittemõõdetavate asjade kvantiseerimisega, lootes et nendega opereerimine saavutab seeläbi mingi suurema tõsikindluse.

See uskumus on täiesti hämmastav JAMPS – seda enam, et ma ise olen teinud täpselt seda sama suure osa oma teadlikust elust.

Kui mingi asi, nagu armastus või meeldimine või lojaalsus, ei ole objekt, siis ei ole selle mõõtmine ühegi mõeldava meetodi abil võimalik. Kui selle mõõtmine ei ole võimalik, siis selle kvantiseerimine (ilma objektiivse aluseta!) EI TÕSTA VÄHIMALGI MÄÄRAL sellest kvantiseerimisest lähtuva otsustuse tõsikindlust! (Õigemini, selline tõsikindluse tõus on vaid illusioon).

(See tähendab, et õnnetunde hindamine kümnepallisüsteemis ei anna meile mingit OBJEKTIIVSET infot selle õnnetunde suuruse kohta, pigem see kahandab seda, surudes seda ARBITRAARSE skaala Prokrustese sängi! On suur lollus ja eluaja raiskamine püüda kvantiseerida kriteeriume, millel puudub materiaalne sisu ja mille mõõtmiseks ei ole võimalik konstrueerida objektiivseid meetodeid).

Seega, matemaatiliste/loogiliste teooriate loomine entiteetide kohta, mis ei ole objektiivselt mõõdetavad, nende entiteetide VALEMITESSE AHELDAMINE on vaid mõttetu ajaraisk.

Naljakal kombel on selline tegevus (mittemateriaalsete väärtuste kvantiseerimine) ühtlasi moodsa kapitalismi üks tugisambaid.

Lõpetuseks, on siin minu arust tegu millegiga, millele püüavad viidata need inimesed, kes räägivad religiooni või spirituaalsuse vajalikkusest. On tõepoolest olemas teatavat liiki reaalsed entiteedid, mille puhul kvantiseerimine (mida aetakse tihti segi teadusliku lähenemisega) on mõttetu ja degradeeriv tegevus.

Teiste sõnadega – kvantiseerimatud entiteedid, millest loobumine või mille (pealesunnitud!) kvantiseerimine vähendaks inimliku tunnetuse rikkalikust.

Mingil moel ma tunnetan praegu, et see äratundmine on nurgakivi, millelt seistes võiks terve maailma paigast nihutada. Aga kardetavasti see läheb üle, kui ma kaineks saan.

In primitive tribes, Nature, including men, women and their social organization, is mythological as a whole and there are no distinctions between ways of Universe and ways of tribes, Nature is an anthropomorphized whole (animism is it called, I belive).

With the development of agriculture, mythologization of nature starts to decrease – the world of bear-people and nature spirits becomes something we can learn to control. But the mythologization of human social organization does not disappear, it even seems to increase. We begin to believe, that social hierarchy is something natural and eternal.

Advent of capitalism brings the demythologization of social hierarchy. In democratic republics, social status is something which is not pre-ordained and can be obtained through individual activity. Which means that another layer of mytholgization has fallen away.

So is the Myth gone now, in our age? I think not. The religion of our culture is the mythologization of Individual, of Self, its Desires and preordained Destiny.

I sense here some kind of tendency which is somewhat hard to describe. Demythologization of the world does not seem to be an ongoing linear progress, instead it shoots up whenever a transformation in humanity’s… “Noosphere” is about to occur. Its like increasing mythologization is the final defece line of the old order against the new. What I mean is, that it is shortly before the transformation from feudalism to capitalism where the mythologization of feudal hierarchy becomes the main theme in culture in the form of Monarchy.

Also, it is in our current epoch where worship of mythologized Individual Self becomes the central theme of the culture, more than it was in any earlier period of capitalism. (And a similar increase in the mythologization of Nature could probably be found before transition from tribal life to warrior caste-protected agricultural lifestyle).

If this theory is correct, then as the result of the next social transformation, we’ll see the final  demythologization, the demythologization of Self. This does not mean disappearance of Self, only disappearance of mythical, Heroic Self, who has a preordained Destiny that arrives independent of their personal actions. Perhaps in next level of social formation, individual learns not to lie to him- or herself *about* him- or herself and Mystical Me becomes a self-aware individual, aware both of shortcomings in its existential situation as well as seeing realizable ways for circumventing these.

Teise põlvkonna haritlased aga soovivad ühest küljest ületada oma vanemate saavutusi, teisest
küljest aga ei ole veel integreeritud konkreetse sotsiaalpoliitilise formatsiooni võimustruktuuridega, ei kuulu nn. “eliiti”.

Seetõttu oleme me alati valmis ära kuulama ja aktsepteerima teooriaid, mis võivad status quo segi paisata, lootes tekkivas segadustes saada seda “miskit”, mida kehtestatud ühiskond ja igapäevaelu meile nagu anda ei taha. Vähemalt ennast kõrvalt vaadates näib see nii

“Lange põrmu, armetu ussike!” lausus Deemon kõuehäälel ning iga sõna juures paiskus tema suust tuld. “Olen Deemonite Isand, maade hävitaja. Ainuüksi oma pilgu jõuga olen purustanud terveid armeesid. Ajaloo säravaimad kangelased tulid üheskoos minu vastu ning ma tegin nende kolpadest enesele trooni. Vilets tõuk, sul pole muud relva kui pajuvits ning sa pole mõõka iial käes hoidnud – mis lootust võiks sul olla minusuguse vastu? Lange silmili ja ma luban sul igavesti elada oma orjana. Jää seisma ning ma kannan su läbi tule ja pimeduse põrgu kõige sügavamasse põhja ja rebin su hinge seal väikesteks tükkideks”.

“Kui te pahaks ei pane, aulik isand, jääksin parem püsti”, vastas Karjane. “On kaks võimalust – teie kas valetate oma vägevuse suhtes või teil on õigus. Esimesel juhul oleks narr teile alistuda. Teisel juhul – kas pole kuitahes õudne lõpp parem kui elu orjana?”

- Antoine de Saint-Exupery, “Väike prints”.