Kvantiseerimise hiilgus ja viletsus.

On suht norm õhtu universumiga kahekesi olemiseks, v.a. et mingi mõttetu vant on minu kohale parkinud. See pluss huvitav loeng (Wolfgang Drechsleri empiirilis-ajalooline majandusteooria) pluss pudel õlut viisid mind järgmisele mõttekäigule, mis hetkel tundub väga hea.

Reaalsus ei sisalda ainuüksi mateeriast koosnevaid objekte, reaalsus on kõik, mis on tõsiasi – (was Tatsache ist). Seega ei sisalda see mitte ainuüksi kõik objekte, vaid ka kõiki objektidevahelisi suhteid ja kõiki kujutlusi objektide ja nendevaheliste suhete kohta (ja tegelikult veel palju enam asju, mida ma siin loetleda ei viitsi, n. negatiivsed omadused mida asjad ei oma).

Seega on reaalsuses olemas nii asjad, mida on võimalik mõõta (objektid), kui asjad, mida objektiivselt mõõta ei ole võimalik.

Tõde on millegi (n. märgi või märgijärjendi/lause) kooskõla reaalsusega. Nüüd, mõõtmise kaudu on meil võimalik saavutada tõeseid lauseid objektide kohta – objektide omadused on kvantiseeritavad. On olemas aga suur hulk reaalsust (müüdid, fantaasiad, tunded – mittemateriaalne osa), mis ei ole mõõdetav, seega mitte mingi ratsionaalse kriteeriumi alusel ka kvantiseeritav.

Ometi on mõõtmisteaduse (füüsika ja alajaotused) ning kvantiseerimisemetoodiga (matemaatika) autoriteet nii suur, et me tegeleme suure osa oma elust mittemõõdetavate asjade kvantiseerimisega, lootes et nendega opereerimine saavutab seeläbi mingi suurema tõsikindluse.

See uskumus on täiesti hämmastav JAMPS – seda enam, et ma ise olen teinud täpselt seda sama suure osa oma teadlikust elust.

Kui mingi asi, nagu armastus või meeldimine või lojaalsus, ei ole objekt, siis ei ole selle mõõtmine ühegi mõeldava meetodi abil võimalik. Kui selle mõõtmine ei ole võimalik, siis selle kvantiseerimine (ilma objektiivse aluseta!) EI TÕSTA VÄHIMALGI MÄÄRAL sellest kvantiseerimisest lähtuva otsustuse tõsikindlust! (Õigemini, selline tõsikindluse tõus on vaid illusioon).

(See tähendab, et õnnetunde hindamine kümnepallisüsteemis ei anna meile mingit OBJEKTIIVSET infot selle õnnetunde suuruse kohta, pigem see kahandab seda, surudes seda ARBITRAARSE skaala Prokrustese sängi! On suur lollus ja eluaja raiskamine püüda kvantiseerida kriteeriume, millel puudub materiaalne sisu ja mille mõõtmiseks ei ole võimalik konstrueerida objektiivseid meetodeid).

Seega, matemaatiliste/loogiliste teooriate loomine entiteetide kohta, mis ei ole objektiivselt mõõdetavad, nende entiteetide VALEMITESSE AHELDAMINE on vaid mõttetu ajaraisk.

Naljakal kombel on selline tegevus (mittemateriaalsete väärtuste kvantiseerimine) ühtlasi moodsa kapitalismi üks tugisambaid.

Lõpetuseks, on siin minu arust tegu millegiga, millele püüavad viidata need inimesed, kes räägivad religiooni või spirituaalsuse vajalikkusest. On tõepoolest olemas teatavat liiki reaalsed entiteedid, mille puhul kvantiseerimine (mida aetakse tihti segi teadusliku lähenemisega) on mõttetu ja degradeeriv tegevus.

Teiste sõnadega – kvantiseerimatud entiteedid, millest loobumine või mille (pealesunnitud!) kvantiseerimine vähendaks inimliku tunnetuse rikkalikust.

Mingil moel ma tunnetan praegu, et see äratundmine on nurgakivi, millelt seistes võiks terve maailma paigast nihutada. Aga kardetavasti see läheb üle, kui ma kaineks saan.

Advertisement