Dan Simmons, “Winter Haunting”

Ma armastan õudusjutte – mitte sellepärast, et mulle meeldiks õudust tunda või ma usuksin vaimudesse, vaid sellepärast, et see on põhimõtteliselt ainus kirjandusliik, kus (enam-vähem) meie ajastu inimene saab kohtuda täieliku tundmatusega -ning ma armastan uurimist ja avastamist üle kõige.

Minu jaoks on tondijutuga kaasnev fiiling põnevus ja huvi – peategelane saab tihti teada midagi uut ja ennenägematut, enne kui ta ära süüakse või hulluks läheb; ta jõuab milleski SELGUSELE ning selguselejõudmine, arusaamine on vähemalt minu jaoks elus peamine rõõmu allikas.

Igatahes on mind läbiv tunne õudusjuttu lugedes selgelt positiivne. Kõige jubedam koht, loo kliimaks ajab mind tihti naerma – mitte üleolevalt või uskumatult vaid vaimustusest. See on umbes nagu kõndida linnatänaval ja näha silmapiirile kerkivat hiidlainet – hea õudusjutt tekitab sellise üleva, “elava” ja samas tasakaalustatud tunde. Tüüpiline näide kirjandusest – Lovecrafti “Call of Cthulhu”, “Alerti” põgenemine R’lyehist. Sel laeval oleks tahtnud olla!

Lisaks sellele, kuna õudusjutud on tihti üles ehitatud just tundmatuse faktorile, on nendes esinevad nähtused ja olendid tihtipeale palju originaalsemad kui ulmes ja fantaasiakirjanduses, kuigi viimasel ajal olen ka õuduste maailmas hakanud tuttavaid kohtama (Simmonsi jutus, millest ma tegelikult rääkida tahan, oli näiteks otsekohe selge, kes on “barguest” – Simmons unustab seda aga hiljem seletada).

Nagu mu õde ütleb, on juba Dan Simmonsi Hyperioni esimene osa üsna õudne ning Winter Hauntingus on tegemist puhtakujulise tondijutuga. Simmonsi Winter Haunting on ka kõige harivam õudusjutt, mida ma lugenud olen, ning seda maksab lugeda juba folkloori ja autorluse kohta tehtud tähelepanekute pärast. Ses mõttes leiab siit midagi ka inimene, kes muidu õudusjutte ei loe.

Samuti liigub lugu edasi just parajast tempos. Ma pidin tegelikult tol päeval töötama, kuid võtsin selle hommikul kätte ega suutnud enam käest panna enne kui läbi sai. Võib olla tõmbas mind nii sisse ka fakt, et õues valitsev ilm ja aeg olid täpselt sama mis raamatus ning peategelane minuga üllatavalt sarnane.

Simmonsi jutt ei ole kindlasti ilma vigadeta. Kohati läheneb ta kahtlaselt Stephen Kingi laadis bensiinijaama kassiiri ja poeriiulite sisu kirjeldamisele – mis ilmselt peab tekitama “realismi” tunde. Seda on õnneks harva.

Paljud küsimused jäävad ka lihtsalt vastuseta – ning näib, et kirjanik lihtsalt unustab need hiljem (mis siis ikkagi juhtus 1960nda aasta suvel? Kes pani kooli põlema? Ja miks nimetas tüüp arvutis end Barghestiks?).

Kuid otsustades selle põhjal, mida ma temast lugenud olen, julgeksin öelda, et Simmons on üks esimesi kirjanikke, kelle ilmumine ennustab postmodernismi sihitu, tõetu, ajalootu ajastu peatset lõppu.

Ta üks neist, kes on juba valmis tunnistama, et asjad on halvasti – ning see on lahenduse leidmise esimene samm. Kuid tõeliselt mingi lahendus välja pakkuda – see nõuab võimet vaadata ajalugu ja kultuuri kaine ja erapooletu pilguga, tõelise teadlase pilguga. Simmonsit takistab siinjuures tema ajastu ja ühiskonna emotsionaalsete eelarvamuste pagas; ilmne mõnedest kommentaaridest ja stseenidest nii Hyperionis kui Winter Hauntingus.

Kuid kui nii võtta, siis ei olegi kunstniku ülesanne leida kultuuri ja ajaloo kriisidele lahendusi – tema ülesanne on meile näidata, miks need lahendused on vajalikud, leida emotsioon mis nõuab olemasoleva maailma muutmist ning emotsioon, mis ütleb, kas meie tehtud muudatused on õiged.

Igal juhul on Dan Simmons see mees, kes lepitas mind minu ajastu ulmekirjandusega ning näib üldiselt olevat lugemist väärt materjal.

Lõpetuseks peab ütlema, et Winter Hauntingust inspireerituna otsustasin omale autosse mingi malaka vaadata. Kummaline küll, aga mul polnud seda veel.