Juhtimine ja kaos

See siin on tegelt kommentaar dukelupuse postile agiilse tarkvaraarenduse kohta, mis venis liiga pikaks. Mu blogi temaatika hakkab sarnanema mingi multipersonaalse isiksusehäirega tegelase märkmetele, kuid sellisena peegeldab ta mu olemust, nii et pole siin kurta midagi.

Agiilse metoodika puhul on arendajate puudujääke võimalik kompenseerida kompetentsema juhtimisega. Kui arendajad ei suuda endal ja üksteisel ise silma peal hoida, võib pidevalt tegutsev, õigeid otsuseid langetav juht seda teha nende eest – aga muidugi on selliseid kujusid maailmas veel vähem kui arendajaid, kes suudavad end ise juhtida.

“Kreatiivne kaos” ja “iseorganiseerumine” on sõnakõlksud, millel inimliku tasandi reaalsusega vähe pistmist. Kreatiivsus – keerukama struktuuri tekkimine kaoses on võimalik aga mitte kaose fundamentaalne seadus. Et kaos sulle midagi tekitab – sellele võid siis loota, kui sul on aega paar miljonit aastat oodata.

“Iseorganiseerumine” kahtlemata toimub, aga kes garanteerib, et iseorganiseerumise tagajärjel tekkiv struktuur vastab kliendi vajadustele?

Üldiselt, mida ma tahan öelda on see, et mõistlike tulemuste saavutamiseks vajab agiilne metoodika intelligentsemat ja eelkõige aktiivsemat juhti kui waterfall. “Kohanemine”, “organiseerumine” ja “kaos” ei ole universaalsed hüved – need on paratamatus. Juhtimise eesmärk peab olema tagada, et organiseerumine toimuks soovitavas suunas (antud juhul kliendi soovitud ideaalkuju suunas) ning see saab sündida vaid pideva korrigeeriva tegevuse tulemusel. SEE on õige järeldus kaoseteooriast. Juhtimine pole mitte kasutu või võimatu – positiivsete tulemuste saavutamiseks, organisatsiooni identiteedi säilitamiseks muutuvas keskkonnas peab see olema pidev.

Kuna juht on ka inimene, seega laisk, tahaks ta kah langetada otsuse ning panna ülejäänud nädalaks jalad seinale. Waterfall metoodika võimaldab seda, (sellest tema visa säilimine) kuid siis ei pruugi tulemus samuti vastata kliendi vajadustele: kui arendusprotsess (“evolutsioon”) kulgeb väljaspool muutuvat keskkonda milles arendusel eksisteerima tuleb hakata, on vähetõenäoline, et ta omandaks väljalaske hetkeks tingimuste poolt nõutava kuju.

Kokkuvõtteks – kvantmehhaaniline määramatus, njuutonlik determinism ja entroopia kasvu paratamatus suletud süsteemis ei ole ükski “tõde” mille alusel kogu reaalsust seletada vaid reaalsuse erinevate tasandite kirjeldused. Hoolimata nendevahelistest näilistest vastuoludest ei ole ühestki neist võimalik loobuda teiste kasuks. Juht, kes autoga sõitma minnes lähtub Newtoni asemel kvantmehhaanikast saab palju kiiremini surma kui juht, kes kvantmehhaanikat autoroolis täielikult ignoreerib.

Inimeste poolt loodud idealistlikke suhtesüsteeme (n. tarkvaraarendust) juhtides ei maksa seda unustada: elujõuline projekt, elujõuline ettevõte, elujõuline organisatsioon on võimeline nii kohanema kui minema soovitud suunas soovitud inimestega. Ta kohaneb väljakutsetega, mis on vajalikud tema säilimiseks kuid identifitseerib õigeaegselt ja väldib väljakutseid, mis ta purustaksid. Vaid organismi või organisatsiooni kohanemisvõimet esikohale seades jõuame lõpuks järeldusele, et saaklooma allaneelamine kiskja poolt, ettevõtte pankrot, ühiskonna sotsiaalne kollaps on vaid näited ülimast kohanemisest, mis ulatub identiteedist kõrgemalegi. Oma sõprade ettevõtetele ja projektidele ma sellist ideoloogiat siiski ei soovitaks.

See on praegu suht seosetu möla, võibolla pöördun millalgi selle teema juurde tagasi.